Vooremaa, 02. november 2002

Keskerakonna esinumber Jõgeval läks opositsiooni

Üleöö Keskerakonna hüljanud ja isamaaliitlaste lemmikuks saanud Olavi Annuk kaotas linnavolikogu esimehe valimistel Raul Kullile seitsme häälega. FOTO: ANATOLI MAKAREVITŠ

Jõgeva linna volikogu uues koosseisus moodustasid koalitsiooni Eesti Reformierakonna, Eestimaa Rahvaliidu ja Eesti Keskerakonna saadikud. Kolmapäeval toimunud avaistungil valiti volikogu esimeheks Rahvaliitu kuuluv Jõgeva Ühisgümnaasiumi majandusdirektor Raul Kull. Keskerakonna valimisnimekirja suurim häältepüüdja Olavi Annuk kuulutas ennast üksikkandidaadiks.

Uuel koalitsioonil on Jõgeva linna volikogus ametlike andmete järgi 14 mandaati 21st. Tegelikkuses kuulub neile aga 13 mandaati, sest Keskerakonna nimekirjas esinumbrina kandideerinud Olavi Annuk kuulutas ennast üksikkandidaadiks. Vähe sellest, hoopis opositsiooni jäänud Isamaaliit esitas Olavi Annuki volikogu esimehe kandidaadiks. Seda tegi Isamaaliidu nimekirjas linna volikokku saanud Kalle Piiskoppel. Teatavasti kogus Jõgeva linnas kõige rohkem hääli (238) praegune Jõgeva linnapea Ants Paju. Teiseks jäi 218 häälega Olavi Annuk, kes kogus ligi 45% Keskerakonnale antud häältest.

Kaks kandidaati volikogu esimehe kohale

"Astusin Keskerakonna fraktsioonist välja põhjusel, et kõik enne valimisi sõlmitud kokkulepped muutusid pärast valimistulemuste selgumist olematuks, ja seda Villu Reiljani, Urmas Lahe ning Kalev Lillo omavaheliste salalepete alusel," kostis maakonnalehele Olavi Annuk.

Raul Kulli kandidatuuri esitas end Rahvaliidu fraktsiooni esimeheks kuulutanud Kaido Lehtla. Fraktsioonide registreerimist ei ole veel ametlikult toimunud.

Hääletamistulemuste teatavakstegemisel selgus, et Raul Kull kogus salajasel hääletamisel 14 häält ehk enamuse. Teda toetas arvatavasti ka Ühendus Vabariigi Eest - Res Publica nimekirjas volikokku saanud Andres Stein. Opositsioonikandidaat Olavi Annuk kogus aga seitse häält. Tema poolt hääletasid eeldatavasti kuus Isamaaliidu liiget ning arvatavasti ka Olavi Annuk ise.

Raul Kull tänas volikogu talle osutatud usalduse eest. "Eelmise volikogu koosseisu viimasel istungil esimehe haamrit hoides mõtlesin siiralt, et see on viimane kord. Kuna meie fraktsioon esitas täna minu kandidatuuri, siis oli see nende otsus," lausus uuesti ametisse valitud Jõgeva linna volikogu esimees. See oli vastus Olavi Annuki poolt istungi algul esitatud küsimusele. "Me kõik oleme volikokku valitud selleks, et linna elu edasi viia ja me otsustame oma linna saatuse üle. Soovin kõigile head mõtlemist, üksteisega arvestamist. Usun, et ainult sellisel moel saan asju paremaks teha," lisas ta.

Meelis Pauklin aseesimeheks

Reformierakonda kuuluv volikogu liige Viktor Nõmm esitas aseesimehe kandidaadiks Jõgeva haigla direktori Meelis Pauklini. Rohkem kandidaate ei esitatud. Pauklin kogus salajasel hääletamisel 21 võimalikust häälest 20.

"Kuna mulle tundub, et volikogu esimehe tervis on päris hea, siis minu roll juhtida linna volikogu saab olema üpris üürike," arvas vastne volikogu aseesimees Meelis Pauklin.

Raul Kulli tervis tuli naljaga pooleks kõne alla seetõttu, et esimese libedaga sõitis ta Jõgeva-Tartu maanteel autoga teelt välja ja sai veidi kannatada.

Seejärel kuulati ära eelmise linnavalitsuse lahkumispalve, mille kandis ette praegune linnapea Ants Paju.

Üksjagu segadust tekitas volikogu järgmise istungi aja kindlaksmääramine. Algselt välja käidud 7. november ei sobinud näiteks Jaan Kabinale ja Olavi Annukile. Lõpuks leiti üksmeelselt, et järgmine volikogu istung toimub teisipäeval, 12. novembril kell 16. Siis valitakse uus linnapea. Esialgsete kavade kohaselt võidakse 12. novembril valida ka uus linnavalitsus ning volikogu komisjonide esimehed.

Esimese istungi avas ja juhtis seda kuni volikogu esimehe volituste kinnitamiseni linna valimiskomisjoni esimees, linnasekretär Rein Traks. Pidulikul avatseremoonial õnnitleti vastvalitud volikogu liikmeid. Neile kingiti lilled ja volikogu liikme käsiraamatud.

RAIVO SIHVER

Üksmeelne Jõgeva valla volikogu

Neljapäevasel Jõgeva valla volikogu uue koosseisu esimesel istungil valiti volikogu esimeheks AS Cobra Grupp nõukogu esimees Aivar Kokk. Aseesimeesteks said volitatud veterinaararst Enn Angerjärv ja Jõgeva Sordiaretuse Instituudi asedirektor Vahur Kukk.

Jõgeva valla volikogus on moodustanud koalitsiooni Eestimaa Rahvaliidu, Eesti Keskerakonna ning Isamaaliidu saadikud. Volikogu liige Enn Angerjärv esitas avaistungil volikogu esimehe kandidaadiks ettevõtja Aivar Koka, kes kandideeris volikokku Eestimaa Rahvaliidu esinumbrina. Valimiskomisjon eesotsas vallasekretär Ülle Sihveriga viis läbi salajase hääletamise. Selgus, et Aivar Kokale olid andnud hääle kõik 19 vallavolikogu liiget. Niisiis oli ta lisaks koalitsiooni liikmetele saanud toetuse ka reformierakondlastelt - AS Laiuse Kote juhatajalt Ain Viigilt ning perearstilt Tiia Lätilt ja Mõõdukate esindajalt, seniselt vallavanemalt Toivo Ilveselt. Eelmise volikogu esimees Saima Kalev, kes Eestimaa Rahvaliidu saadikukandidaadina jätkab tööd ka uue volikogu koosseisus, andis Aivar Kokale üle istungite juhtimiseks vajaliku haamri.

"Ma loodan, et vallavolikogus soovivad kõik liikmed vastastikust koostööd. Probleemide arutamisel ja otsuste vastu võtmisel on kasulik teada iga volikogu liikme arvamust," lausus Jõgeva valla volikogu verivärske esimees Aivar Kokk, kelle sõnul on volikogu esimeseks ülesandeks kolme aasta investeeringute kava vastuvõtmine.

Volikogu aseesimeesteks valiti veterinaararst Enn Angerjärv kaheksateistkümne ning teadusemees Vahur Kukk üheksateistkümne poolthäälega.

JAAN LUKAS

Saare valla volikogu esimeheks valiti Aivar Kütt

Kolmapäeval peetud Saare valla volikogu uue koosseisu esimesel istungil valiti volikogu esimeheks talunik Aivar Kütt Odivere külast ning aseesimeheks Toomas Soosaar.

Kui eelmine vallavolikogu oli 13-liikmeline, siis uues koosseisus oli mandaate ette nähtud vaid üheksa. Valimistulemuste põhjal sai viis kohta Rahvaerakond Mõõdukad, kolm kohta jäi Eestimaa Rahvaliidu nimekirjas kandideerinutele ning üks koht Isamaaliidule.

Uue koosseisu esimesel istungil valiti viie poolthäälega volikogu esimeheks Rahvaerakonna Mõõdukad nimekirjas kandideerinud Aivar Kütt. Aseesimehe kohale aga seati Toomas Soosaar Eestimaa Rahvaliidust.

Volikogu tuleb uuesti kokku 12. novembril ja siis pannakse paika vallavalitsus ning vallavanem, nimetatakse volikogu alatised komisjonid ning nende esimehed. Komisjonide koosseisude määramiseks tuleb novembrikuus volikogul aga ilmselt veel üks kord kokku tulla.

VAIKE KÄOSAAR

Endine vallavanem sai volikogu esimeheks

Pala vallavolikogu esimeheks valiti kolmapäeval uue koosseisu esimesel istungil endine kauaaegne Pala vallavanem Raivo Vadi, kes kandideeris volikokku valimisliidu Vald 2002 nimekirjas. Volikogu aseesimehe koht kuulub Eestimaa Rahvaliidu nimekirjas kandideerinud Malle Weinrauchile.

Vallavolikogu 11liikmelises koosseisus sai valimisliit Vald 2002 endale kuus ja Eestimaa Rahvaliit viis kohta. Kolmapäeval peetud vallavolikogu uue koosseisu esimesel istungil valiti volikogu esimeheks valimisliidu Vald 2002 nimekirjas kandideerinud Raivo Vadi, kes praegu töötab Keskkonnainspektsiooni peadirektori asetäitjana. Aseesimehe koha sai endale vastaskandidaat Malle Weinrauch Eestimaa Rahvaliidust, kes on Pala Põhikooli direktor.

Vallavolikogu järgmisel istungil 6. novembril saab selgeks, kellele kuulub vallavanema koht ning missugused komisjonid hakkavad volikogu juures tööle. Vallavalitsuse struktuur pannakse paika hiljem.

VAIKE KÄOSAAR

Pajusis vanaviisi

Neljapäeval toimus Pajusi valla volikogu uue koosseisu esimene istung. Kolmeteistkümnekohalises omavalitsuses sai valimiste tulemustel kaheksa saadikukohta senigi võimul olnud Keskerakond, neli kohta Rahvaliit ja ühe Reformierakond.

Istungi päevakorras oli uue volikogu esimehe ja aseesimehe valimine ning eelmise vallavalitsuse tagasiastumisavaldus. Esimehe kohale esitati Keskerakonna nimekirjas kandideerinud saadikute poolt eelmiseski koosseisus sama ametit pidanud Lembit Paal. Rahvaliitlased seadsid omalt poolt üles Erich Valksaare, kes aga oma kandidatuuri taandas. Volikogu esimeheks valiti üksmeelselt, 13 poolthäälega Lembit Paal.

Aseesimehe koha sai 7 häälega samuti Keskerakonna nimekirjas volikokku pääsenud Toomas Teppo. Rahvaliidu nimekirjas valituks osutunud Jaan Sutt sai neli ja Janne Veski Reformierakonnast kaks poolthäält.

Rahuldati ka eelmise vallavalitsuse tagasiastumispalve.

REIN VIRU

Voore uus postkontor avatud

Üleeile avati Saare vallas Voore sotsiaal- ja kultuurikeskuses kohaliku postkontori uued ruumid, mille valmimine on AS Eesti Post nõukogu nõuniku Tarmo Jaan Tõeleid sõnul moraalpsühholoogiline investeering.

Omal ajal pooleli jäänud kauplussööklast ümber ehitatav Voore sotsiaal- ja kultuurikeskus hakkab järkjärgult valmis saama. Hiljuti alustas hoones tööd Jõgeva Majandusühistu kauplus. Nüüd alustas sama katuse all tööd ka postkontor. "Eesti Posti klienditeeninduse võrk on saanud rikkamaks ühe ilusa silma võrra," lausus avatseremoonial Tartu Peapostkontori tegevdirektor Jaan Ojaste. "Seda, et postiteenindus maal välja sureb, karta pole. Seni, kuni toodetakse paberit, kirjutatakse sellele ja järelikult vajatakse ka postiteenust," lisas ta.

50ruutmeetrises Voore postkontoris on kõige suurem klienditeeninduse ruum. Ehitustöö tegi AS Cobra Grupp. Tööde maksumus oli 300 000 krooni.

AS Eesti Post nõukogu nõunik Tarmo Jaan Tõeleid märkis, et uue postkontori valmimisele aitas palju kaasa Saare vallavanema Jüri Morozovi aktiivsus. "Majanduslikku kasu uute postkontorite avamine niipea tooma ei hakka, küll aga võib sellist sündmust nimetada moraalpsühholoogiliseks investeeringuks paikkonna inimeste huvides," märkis Tõeleid.

Tartu Peapostkontori juhi Jaan Ojaste sõnul avatakse varsti uus postkontor ka Tormas.

JAAN LUKAS

Tabivere volikogul uued juhid

Tabivere valla volikogu uue koosseisu üleeilsel istungil valiti volikogu esimeheks Kajar Lember, aseesimehe koht jäi Kalev Raudsepale.

Tabivere valla volikogu 13-liikmeline koosseis kujunes valimistulemuste poolest järgmiseks: võrdselt kuus kohta nii Mõõdukate kui Rahvaliidu nimekirjas kandideerinutele ning üks koht üksikkandidaadina volikokku pürginule, kelleks osutus Kalev Raudsepp. Viimane osutus valituks ka volikogu aseesimeheks. Volikogu esimehe koht läks Eestimaa Rahvaliitu esindanud Kajar Lemberile.

Vallavolikogu järgmisel istungil 12. novembril pannakse paika vallavanem, vallavalitsus ja volikogu alatised komisjonid.

VAIKE KÄOSAAR

ARVAMUS/ KÜSITLUS

Täna on hingedepäev

Hingedepäev on just sellisel ajal, kui looduses on hääbumist ning käes on sügise kõige pimedam ja nukram aeg. Esivanemad on lugenud mihklipäeva ja jõulude vahele jäävat ajavahemikku koguni hingede ajaks. Hingedeaeg tähendab järelemõtlemise aega. Hingedepäev on justkui selle keskmes. Mõtleme rohkem kui mõnel muul ajal nendele, keda meie seas enam ei ole ning paratamatult ka meie igaühe seosele selles ahelas. Ükski põlvkond ei ole üksi, vaid kannab endas möödunud põlvede vaimset pärandit, traditsioone ja püsiväärtusi. Iseasi, kui palju seda endale tunnistame. Nii oleme me kõik justkui osa puust - juured toetumas mulda ja latv ülespoole kõrgumas. Kui aga juured pole küllalt tugevalt mullas, võib latv sattuda vabalt tuulte ja rajuilmade räsida.

Vaimu ja elujõudu ei anna ometi mingi varaline seis ega ühiskonna kõikvõimas areng. Ikka tuleb seda ainult iseendast otsida. Kiire elutempo ei anna selleks alati aega. Nii me põrutamegi edasi, põrkudes vastu rutiini, stampe, stressi ja muud seesugust, mis eneselegi aru andmata meid taluvuse piirile kohati ohtlikult lähedale võivad kanda. Et olla tugev ja pidada vastu, selleks läheb inimesel vaja hingejõudu. Üks hingejõu allikas ongi ilmselt aegajalt iseendasse vaatamine.

Täna, hingedepäeval, säravad kalmistud küünlatuledes. Nii on alati olnud. Sellel päeval on eriti tähtis rahu ja vaikus. Kõik see kõneleb sellest, et midagi pole siin ilmas veel päriselt kadunud, et me otsime sidet olnu ja oleva vahel. Õieti ongi see kõnelus iseendaga läbi küünlatule soojuse ja valguse pimedal ajal. Kui hästi vaadata ja tasa olla, näeb mõnikord ääretult kaugele ja palju. Ja seda on vahel tegelikult rohkemgi vaja, kui arvata oskame.

VOOREMAA, 2. november 2002. a

Mida tähendab teie jaoks esivanemate austamine?

Heldur, pensionil traktorist:

"Vanemad on mul surnud, varsti hakkan ka ise sinnapoole minema. Oma esivanemaid peab ka pärast nende surma austama ja meeles pidama. Oleks päris hää, kui kunagi ka mind veel meeles peetakse. Hingedepäeval, jõulude ajal, surnuaiapühal ja muulgi ajal käin ikka oma esivanemate haudadel. Võtan mõne lille või oksakese, süütan küünla. Meenutan ja mõtlen. Hää, et need head kombed ja traditsioonid on jälle ausse tõstetud. Vene ajal püüti neid ju revoluutsiapühadega asendada."

Uno, kunstnik:

"See on oma identiteedi tunnistamine, ajalooline järjepidevus. Läbi esivanemate austamise tunnetame ka tulevikku ja säilitame juured, mida püüti meil mitme aastakümne jooksul läbi lõigata. Oleks viimane aeg tähistada mälestustahvliga kõik Vabadussõjas langenute hauaplatsid. Paljud kääpad ongi juba unustatud ja enam ei teatagi, kus need vaprad mehed, kes meid päästsid, magavad. Hingedepäev on meile kallis, kuid nüüd ka Eestisse jõudnud Halloween on võõras, ärimeeste ülespuhutud asi."

Sergei, treener:

"Olen tänulik oma vanematele, kes andsid mulle elu, kasvatasid ja õpetasid, andsid hariduse. Oma kadunud esivanemaid meenutan ma väga tihti. Leian ikka aega, et käia nende kalmudel ja sõita kirikusse, et süüdata küünal ja palvetada nende hingede eest. Kodus on mulle õpetatud austust ja lugupidamist vanemate vastu juba lapsest saadik. Selles vaimus olen püüdnud kasvatada ka oma lapsi ja lapselapsi. Kahjuks on praegu palju lapsi, kes saavad oma kasvatuse mitte kodunt, vaid tänavalt."

Marju, koduperenaine:

"Neid tuleb austada ja aidata. Püüan oma esivanemate hauaplatsid pidevalt korras hoida. Nõnda on mind kasvatatud ja austust esivanemate vastu õpetan ka oma lastele. Hingedepäeval nagu jõuluajalgi süütan küünlad ja olen oma perega koos. Nüüd on meieni jõudnud mingi uus hingedepäev, Halloween. Mulle küll selline pühapidamine ja lahkunud hingede meelespidamine ei klapi. Noortel muidugi parem, et üks päev juures, kus saavad hüpata ja karata."

Voldemar, luuameister:

"Selge see, et vanemaid peab austama. Nii elavaid kui surnuid. Hingedepäeva ja surnutepüha on meie peres alati meeles peetud. Niipalju rahakest ikka leiab, et panna lahkunud vanemate ja sõprade mälestuseks küünlad põlema. Käin surnuaial oma lähedaste juures üsna tihti. Minu jaoks on kuidagi imelik, et mõned noored, kes sõidavad ringi uhkete autodega, ei leia aega või ei taha tulla korrastama oma sugulaste hauaplatse."

Meriliis ja Liis, sõbratarid:

"Hingedepäeval süütame küünlad ja mõtleme neile, kelle mälestuseks ja auks me seda teeme. Ema on oma esivanematest palju rääkinud ja kohutavalt huvitav on saada teada, kus ja kuidas nad elasid. Ilus on vaadata küünalde põlemist ja mõelda, et äkki tulevadki esivanemate hinged külla. Ameerikast siia jõudnud Halloween on meil veel uus asi, kuid mõne aasta pärast saab ta Eestis tavaliseks."

Enn, aednik:

"On hingedepäev, seda ei tohi unustada. Süüdata küünal, see on hingekosutuseks nii endale kui ka vaimudele, kes külla tulevad. Oma esivanemaid tuleb austada ja meeles pidada. Igaüks peab jõudma oma koguduse juurde. Loodust - inimesi, metsa, puid - kõike elavat ja ka kadunuid tuleb austada. Esivanemate austamine on seegi, kui nende elukoht, talud korras hoida või taastada. See ongi põlvkondade järjepidevus."

Õie, pensionär:

"Eks ta midagi ikka tähendab. Ka surnuid on vaja meeles pidada ja loota, et kunagi ka sind meeles peetakse. Selline on elu. Hingedepäeval käin surnuaias, küünla süütan ka kodus. Surnutepüha ja oma esivanemate meelespidamine on Eestis ju vana traditsioon. Väga ilus ja kosutav on vaadata, kui hingedepäeval ja jõululaupäeval põlevad kalmudel küünlad ja surnuaed on nagu tuledemeri. "

Voorel küsitlesid ARDI KIVIMETS ja ANATOLI MAKAREVITŠ

Miks lõhutakse sihilikult ja mõttetult?

Tänapäeval on nii, et kui mõni maja tühjaks jääb, siis veidi aja pärast pekstakse aknaruudud puruks, lõhutakse uksed, küttekolded ja kisutakse põrandad üles. Kellel küll sügelevad käed lõhkumise järele?

On need poisikesed? Kui ongi, aga kes on selles süüdi, et ta selline huligaan on? Kas vanemad, kool, ühiskond? Ega sellele nii lihtne vastata olegi. On ju teada, et väga halbadest kodudestki on võrsunud ausaid, töökaid ja kohusetundlikke inimesi. Kuid on kodusid, kus kedagi ei huvita, kas ja millal laps õpib, kus ta oma vaba aja veedab, kus ta hilisõhtul on või ööbib. Vaevalt niisugusest lapsest kasvab täisväärtuslik inimene.

Nõukogude võimu ajal ehitati mugavaid bussiootepaviljone, kus olid aknad ja uksed ees, et reisijatel oleks mugav olla, saaksid jalgu puhata ja tuulevarjus olla. Ei läinudki kaua aega, kui nendel lõhuti aknad ja uksed. Selline bussiootepaviljon oli ka Mustvee linnas. Aga seal hakkasid kaklused toimuma, lõhuti laes elektripirne, aknaklaase ja lõpuks tõmmati elektrijuhtmestik maha. Ei jäänud muud üle, kui bussiootepaviljon lammutati. Uus lahtine bussiooteruum ehitati punastest tellistest üsna raamatukaupluse lähedale, mis on püsinud tänaseni.

Eesti Vabariigi ajal Torma valla piirkonnas remonditi Torma, Lullikatku ja Vaiatu bussiooteruumid. Nendel ei ole enam aknaid, uksi ega käimlaid nagu varem oli. Kellel on häda peale tulnud, on kükitanud bussiooteruumi seina äärde ja sirtsutanud hoone nurka nagu koer. Pillutakse prahti põrandale ja soditakse seinu. Mõnedki korrad on bussiooteruumides seinal olnud bussisõidugraafikud, kuid need on seal olnud vaevalt ühe päeva. Nii ongi, et neid pole mõtet seinale panna, sest need lihtsalt võetakse ära.

Mõni aeg tagasi toodi bussiooteruumidesse betoonist prügikastid, et reisijad saaksid sinna prahti panna. 21. oktoobril sõitsin bussiga Torma. Bussiooteruumi astudes nägin ebameeldivat vaatepilti: põrandal vedeles kiletükke, pudelikorke, lõhutud pudeleid, suitsukonisid.... Toodud betoonist prügikast oli puruks löödud, tükid põrandal laiali. Prügikastis olevast sisust oli proovitud lõket teha. Häbi, et leidub inimesi, kellele puhtus ei meeldi. Kas tõesti nende arvates on põrand see koht, kuhu rämpsu pilduda?

Märkasin, et tuulekasti laudade kallal oli jõudu proovitud, üks oli juba ära rebitud, teine tõmmatud ripakile. Katuseääre tagant küljest oli plekitahvliriba ära rebitud ning nurgast ühe ots lahti kangutatud, mis logises tuule käes. Ei oska arvata, kuidas nii kõrgele saadakse ja neid lõhkumisi tehakse?

Kui nii jätkatakse, siis võib juhtuda, et Torma bussiooteruumist jäävad alles vaid seinad.

ALEKSANDER KÕRGESAAR

Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja avaldus

Homme on hingedepäev

Me elame tormiliselt muutuvas maailmas. Vahel, kui inimesel saab jõud otsa, võib talle tunduda, et kõik kaob käest. Kuid on asju, mis jäävad samaks.

Igal rahval on oma suhe kõiksusesse ja omad pühad päevad, mil selle suhte peale mõelda. Ja nagu on erinevad rahvad, nii on tihtipeale erinevad nende pühadki ja pühadel peetavad kombed. Meie maa põlisrahvas, maarahvas, usub hingedesse ja sellesse, et nad tulevad teatud ajal üle Toonela jõe vaatama omakseid ja kodukohta. Hingedeaeg kestab sügiskuu lõpust jõulukuuni ja hingedepäevi on nii palju, kui keegi just peab.

Hingedeaeg on maarahva püha aeg, mil kokku saab terve rahvas - nii surnud kui elavad. Koos on meie juured sügaval, koos oleme tugevad.

Hinged toovad kaasa vaiksed ja udused ilmad. Meie rahva tava on hoida sel ajal kodus puhtust ja vaikust. Pole oluline, kas elad talus või linnakorteris, hinged võetakse vastu rõõmsalt, kuid aupaklikult. Kallitele külalistele kaetakse laud kõigest paremast, mis kodus on. Nad kutsutakse nimepidi lauda, palutakse kõike maitsta ja jäetakse siis vaikselt omaette. Mõne päeva või nädala pärast saadetakse hinged ära ning palutakse neil elavaid aidata ja hoida.

Hingedepäeval, kui peame kodus vaikust, võiksime mõelda neile, kes andsid meile näo, keele, meele, südame ja maa. Võime olla uhked, sest tänu nende tarkusele ja lõppematule visadusele oleme olemas. Ja meil on lugematute põlvedega settinud maarahva pärimuskultuur. Pidades kalliks esivanemaid ja nende pärimust, hoides nende tavasid, oleme meiegi maarahvas, oma maa põlisrahvas. Teades, kes me oleme, võime vaadata julgelt tulevikku.

AHTO KAASIK,

Maavalla Koja Kirjutaja

ELU JA INIMENE

Argo Moor: "Seos minevikuga on vältimatu."

"Näha jah, et hingedepäev hakkab lähenema: ajakirjanikke tuleb uksest ja aknast," ütleb Argo Moor muiates, kui ma kolmapäeva õhtul Eesti Põllumajandusülikooli peahoonesse jõuan. Tõepoolest: kristliku Tartu Pereraadio esindaja on teda samal päeval juba usutlenud ja meie saame segamatult vestelda ainult tänu sellele, et Jaan Tootsen Eesti Raadiost vaatamata tungivale soovile kohale pole jõudnud. Argo Moori, põllumajandusülikooli eetika ja maakultuuri antropoloogia lektorit saadab vaat et teadmamehe kuulsus või vähemasti arvatakse, et just tema on õige mees hingedepäevast kõnelema. Peab siis Vooremaa teisiti arvama. Lisahuvi 36aastase teadusemehe vastu tekitab see, et kasvanud on ta Jõgeva alevikus.

Hakatuseks küsin enda arust väga intrigeeriva küsimuse: kas inimesel on siis ikka hing või ei ole?

"Küsimus ei ole mitte niivõrd selles, kas inimesel hing on või pole, kuivõrd selles, mida hinge all eri aegadel mõistetud on. Inimkonna esimene usundiline ajajärk on animatism ja selle kontekstis tuleks kasutada pigem väe mõistet: kõiki asju, nii elavaid kui ka elutuid, peeti ühtviisi väekateks, mistõttu surma mõistegi polnud kasutusel lõpu, vaid lihtsalt muutumise tähenduses. Hinge mõiste tuleb kasutusele järgmisel, animismi ajajärgul (sellesse faasi jõudis inimkond umbes 50007000 aastat tagasi), kusjuures siis arvati inimesel olevat mitu hinge: kehahing, mis elustas keha ja mida leidus veres, kõigis eritistes, tähtsamates organites jne, ning nn vabahinged, mis eksisteerisid kehast lahus. Kujutelm, et üks inimese hingedest võib olla linnu või puuna metsas, on päris kindlasti omane olnud ka eestlastele. Järgmisel, monoteistlikul perioodil (maailmas algas see umbes 2000 aastat tagasi juutide juurest ning Eestisse jõudis koos kristlusega) tekkis arusaam, et hing on üks, see asub keha sees ja on midagi mittemateriaalset. Tänapäeval käsitletakse hingena pigem psüühilisi protsesse."

Missugusest ajast pärineb siis hingedepäeva traditsioon?

"Enne selleni jõudmist tuleks rääkida seda, mida on aegade jooksul mõeldud surmast ja surnutest. Animatismi ajal arvati, et surnud võivad kehalisel kujul üles tõusta. Ka ristiusule on omane pigem surnute ülestõusmise kui hingedeusk. Sellisel ajajärgul surnuid pigem kardetakse, püütakse eemale tõrjuda. Animismi ajastul tekib just seoses vabahingede kujutelmaga sõbralikum suhe surnutesse, arusaam, et hõimuterviku moodustavad elavad ja surnud koos ning surnutest on teatavas sõltuvuses inimeste ja kariloomade sigivus ja tervis, viljakasv jne. Surnutel on ka palju moraalseid funktsioone, mistõttu nad on nagu korravalvurid, kes võivad üleastumiste eest kätte maksta. Monoteistlikul perioodil võtab need funktsioonid enamasti üle jumal, mistõttu surnud nihkuvad kultuuri keskmest perifeeriasse ning hakkavad demoniseeruma: neist saavad tasapisi kuradid ja pahad vaimud.

Paarsada aastat tagasi hingedepäeva veel ei tähistatudki, vaid oli mitme nädala pikkune hilissügisene hingedeaeg. Veel varasemast ajast leiame, nagu eelpool kirjeldatud, elavaid ja surnuid ühendava sümbiootilise hõimuterviku, sisuliselt esivanemate kultuse. Siit edasi minnes võiks küsida, mida me leiame hingedepäeva asemel viiekümne või saja aasta pärast? Ma kardan, et Halloweeni - demoniseerunud hingede peletamise põlevate kõrvitsate ja kummaliste hilpudega. Nii euroopaliku kultuuri kui ka tänapäeva eestlase suhe surma ja surnutesse on ju küllaltki dramaatiline ja eitav, nii et ma ei imestaks, kui Halloween siin läbi lööks. Tõsi: eestlane pole oma surnud esivanematest veel nii võõrandunud, et ta nende haudade eest hoolitsemisegi kellegi palgalise hooleks jätaks, vaid teeb selle töö ise."

Kas inimene kaotab seeläbi, et ta ei oska enam olla sõbralikes suhetes surnutega, nagu vanasti?

"Suisa sõbrasuhetes ei oldud surnutega ka muiste, aga surnute ja surmaga oli seotud lai spekter tundeid: hirm, kurbus, hoolitsus, armastus, rahu, igatsus. Tänapäeval on see spekter ahenenud kitsalt ja ühekülgselt negatiivseteks tundmusteks ja selle läbi kaotab inimene kindlasti.

Varsti peaks raamatuna ilmuma minu veel kaitsmata doktoritöö, mis käsitleb surmauskumuste ja surma suhtumise seoseid moraaliga. Seal on terve peatükk pühendatud sellele, mida inimene võidab või kaotab seeläbi, et ta eitab surma või lepib sellega. Lühidalt öeldes on teadlikkus enda surelikkusest inimese kui abstraktselt mõtleva olendi vältimatu omadus ning üledramatiseeritud ja ühekülgselt eitav suhtumine surmasse näitab, et me ei oska koos elada ühe oma olemusliku joonega. Ning juba see on suur kaotus. Teisalt: surma kartvale inimesele ei tundu surm enam hirmus siis, kui ta muudab oma elu selliseks, et see pole elamist väärt. Siis muutub surm päästjaks, lunastajaks. Selles kontekstis tasuks küsida, kui suur osa inimese ennasthävitavast tegevusest - suitsetamisest, joomisest, narkootikumide tarbimisest - on mõjutatud surmahirmust või leppimatusest iseenese surelikkusega?"

Kas pole ohtu, et eestlane minevikust nii kaugeneb ja "materialiseerub", et hingedest ega hingedeajast enam midagi teada ei taha?

"Seda ohtu küll pole: seos minevikuga on vältimatu ja toimib paljusid esmapilgul märkamatuid kanaleid pidi. Paljud minevikukogemused ja elamused päranduvad näiteks unenägude kaudu. Küsimus on rohkem selles, mida nende mineviku ja oleviku ühendusniitidega peale hakata: ignoreerida püüdes muutuvad need hirmutavateks minevikuvarjudeks, tugevdades aga alternatiivse psüühilise energia allikateks."

Äkki hakkavad ärimehedki teilt varsti koolitusi tellima?

"Need ajad on vist veel kaugel. Enne seda aktualiseerub ilmselt psühholoogiaalane koolitus, sest Eesti tippäri on sisenemas faasi, kus ärialastest teadmistest ja kapitali suurusest olulisemaks hakkavad tõusma isiksuse omadused."

Tulles tagasi hingedepäeva juurde: millised toimingud eestlase hingedepäeva on ilmestanud?

"Kõige rohkem käiakse ikka surnuaiale küünlaid panemas, ent neid pannakse ka akendele. Neid, kes surnute hingi nimepidi koju kutsuvad nagu vanasti, on vist üsna vähe järele jäänud. Õigeusklikes piirkondades on vanu tavasid rohkem säilinud: seal käiakse kalmistul surnutega ühist söömaaegagi pidamas. Traditsioonilised pühad ongi tegelikult need, millega seoses paljud vanad kujutelmad säilinud on."

Olete te ise usklik?

"Ma ei ole seotud ühegi konkreetse religiooni ega sektiga, aga põhiolemuselt olen kahtlemata usklik. Ma ei saa end suhtestada ühegi konkreetse religiooniga, kuna ma tean, et kõik, mis kultuuris kunagi olnud on, ei kao sealt päriselt enam kuhugi. See tähendab, et meid mõjutavad nii või teisiti nii animatismi, animismi, monoteismi kui ka materialismi (seegi on minu silmis üks usk) ajastust pärit ettekujutused. Mina usun näiteks prootonitesse, neutronitesse, positronidesse, hormoonidesse, geenidesse. Hingedesse ja jumalasse uskumine pole minu jaoks ka mingi probleem. Küsimus on vaid selles, kas me näeme ennast inimajaloo tervikprotsessi taustal või püüame end fikseerida ühele väikesele lõigule sellest, näiteks monoteismile või materialismile."

Temaatika, millega tegelete, mahub eetika, usundiloo ja psühholoogia kolmnurka. Kas selliste asjadega tegelemist soodustas ka teie kasvukeskkond?

"Kahtlemata. Enam kui inimesi peangi oma õpetajateks Sarapuu metsades (need on kusagil Jõgeva ja Pedja vahel), Pedja jõe ääres ja Endla rabades hulkudes saadud kogemusi.

Agronoomiat läksin EPAsse õppima osalt peretraditsioonide mõjul: nii mu vanemad kui vend olidon agronoomid. Hiljem tõdesin aga, et inimteadused köidavad mind rohkem ja magistritöö (raamatuna kannab see pealkirja "Hingepuu") kirjutasin juba puudega seotud uskumustest ja nende kajastumisest tänapäevas."

Kuidas te ise hingedepäeva veedate?

"Juba aastaid nii, et sõidan Pilistverre. Pilistvere kirikuõpetaja Vello Salum on Uku Masingu õpilane ja Masingu kirjatööd on mingil määral teejuhiks olnud mullegi. Kui tavalised kirikulised pärast jumalateenistust lahkuvad, koguneb pastoraati natuke teistsugune seltskond, kellele mina siis oma "jutlust" pean."

RIINA MÄGI

KULTUUR

Palamuse kirikus kõlas gospelmuusika

Palamuse kirikus kõlas möödunud pühapäeval Eestimaa pühakodade jaoks üsna harjumatu gospelmuusika. Esitajateks polnud siiski selle žanri loojad, Suure Lombi tagused mustanahalised, vaid Palamuse valla laululaagris osalenud lapsed.

Ei tea, palju Jõgevamaal või Eestiski selliseid valdu on, kus kõigi koolide lastele ühiseid spordi ja laululaagreid korraldatakse? Palamuse vallas seda igatahes tehakse. Spordilaagrit on korraldatud kauem, laululaagriga katsetati esimest korda möödunud suvel. Tänavu suvel taheti seda korrata, ent nö tehnilistel põhjustel lükkus laager sügisese koolivaheaja algusse.

Laagrilisi kogunes kolme kooli, Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasiumi, Kaarepere Põhikooli ja Luua Algkooli peale 23. Õpetajaiks olid Palamuse lastele juba eelmisest laagrist ja Palamuse Gümnaasiumi kevadiste muusikapäevade "meistriklassist" tuttavad Piret ja Tõnu Laikre, kes mõlemad õpivad Eesti Muusikaakadeemias (Tõnu on üksiti õpetaja Viljandi Kultuurikolledžis). Kuna seekord oli võetud nõuks tegelda kolme laagripäeva jooksul, täpsemalt reede õhtust pühapäeva lõunani gospelmuusikaga, siis oli appi tulnud ka liikumisõpetaja Ulrike Ustav Viljandi Kultuurikolledžist. Gospeli juurde käib ju vaatamata sellele, et see on vaimulik muusika, üsna aktiivne liikumine.

Kuigi laagri kohapealsed korraldajad, Palamuse Gümnaasiumi huvijuht Tiina Luige ja muusikaõpetaja Luule Toome olid gospeli idee ise välja käinud, olid nad üpris kõhkvel, kuidas lapsed selle võõravõitu muusika omaks võtavad ja kuidas pühapäevaks välja kuulutatud kontsert välja kukub. Laagrilisi aga kahtlused ja kõhklused ei vaevanud: nemad said reede õhtul kell kaheksa laulusõnad (enamasti inglisekeelsed) kätte ja kuna hommikuks pidid need peas olema, ei pidanud mõni paljuks kella kahenigi üleval istuda. Tõsi: see käis ühislaulude kohta, solistid olid oma laulude sõnad-noodid kätte saanud varem.

Mis laupäeval ja pühapäeva hommikul Palamuse Gümnaasiumi ruumides toimus, ei oska täpselt ette kujutada, aga üks äärmiselt intensiivne ning vaimust ja vaimustusest särtsuv loomingukatel pidi seal podisema küll, sest tulemus oli nii lühikese ettevalmistusaja kohta suisa hämmastav.

"Kirikus kuulutatav sõnum on eluliselt tähtis igale inimesele, ent alati ei pakuta seda igaühe jaoks vastuvõetavas vormis. Meie Piretiga püüdsime pakkuda Palamuse kandi laululastele tõsist sõnumit ja sellises muusikalises vormis, mis meie endigi südant puudutab. Tundub, et nii lapsed kui ka publik võtsid selle hästi vastu. Laste toidulaua eest hoolitsenud kokatädi Lehe Kiis oli igatahes pisarateni liigutatud ja hea tagasisideme saime ka kohalikult kirikuõpetajalt Jaan Nukalt," ütles Tõnu Laike, lisades, et tegelikult oli nende töö laagris võrdlemisi lihtne, sest kohalik muusikaõpetaja Luule Toome on aastaid lastega head tööd teinud ning nii kooli kui ka vallavalitsuse tegevus on soodustanud andekate noorte arengut.

RIINA MÄGI

Noortekunst linnaruumis

Teisipäeva hommikul tabas Jõgeva kesklinna sattunuid üllatus: Kaubahalli ja Kesk-Eesti Ärikeskuse vahelise pargi raagus puude külge olid tekkinud pildid. Piltide autorid, Jõgeva Kunstikooli IV kursuse õpilased olid oma näituse nimetanud "Saabuva novembri raagus okste galeriiks."

Piltide ülespanekut vaevalt et keegi nägi. Kell pool kuus hommikul ei seletanud kaheksa noore kunstijüngri ja kursusejuhendaja Ene Luik-Mudisti silmad õieti üksteistki. Õnneks oli ühel noortest taipu olnud taskulamp kaasa võtta, nii et lausa käsikaudu nööre puude vahele vedada ja kilesse pakitud pilte pesulõksudega üles riputada ei tulnud.

Kilesse pakitud olid kelmikates kullavärvilistes ja paberist "nikerdustega" pappraamides pildid mõistagi sellepärast, et neid võimaliku vihmalörtsi vastu kaitsta. Et anda tuulele võimalus näitusel kaasa "rääkida", riputati üles veel ebamäärase kujuga õhukesi kiletükke. Need lehvisid sügistuules kui härmalõngad.

Ühtekokku sai üles 22 tööd, mille autorid ise kunstikooliõpingute jooksul loodust välja valisid: põhimõttel, et mida keegi raatsib ilmale valla ja valveta näitusele välja panna. Mis ei tähenda, et tööd kehvad oleksid olnud. Enamasti oli tegemist värvirõõmsate guašimaalidega, mis sügiseselt luitunud parki kenasti elustasid.

Murda turvalisust

"Traditsiooniliselt ekspositsioonipinnalt vabasse linnaruumi tulime selleks, et murda turvalisust," ütles Ene Luik-Mudist. "Traditsiooniline galeriisein tagab ju kuidagi iseenesest mingi turvatunde. Seda on enda proovilepanemiseks aegajalt kasulik lõhkuda, viies oma taiesed mingisse suurema riskiga seotud keskkonda."

Kunstikooli neljanda kursuse õpilaste traditsioonilised näitused (need kuuluvad kooli õppekavva 1998. aastast) on senini toimunud tõepoolest tavalistel näitusepindadel: kunstikoolis, kultuurikeskuses või linnaraamatukogus. Ning kui siiani on näitustel üles astutud ühekahekaupa, siis seekord oli tegemist grupinäitusega.

"Ka neljanda kursuse järgmised näitused oleme planeerinud ebatraditsioonilistesse näitusepaikadesse: raudtee äärde, vanametalli kokkuostupunkti jne. Peale turvalisuse lõhkumise üritame nii õpilaste kunstitegemisi paremini kaasaegse kunsti konteksti viia."

Kursusejuhendaja sõnul tulnud noored selliste esmapilgul pöörasevõitu näituseideedega hoobilt kaasa ning ideid tulnud neil kui küllusesarvest. Ebatraditsiooniliste näituste sarja lõpetab märtsis traditsiooniline näitus kultuurikeskuses, kuhu pannakse välja neljanda kursuse õpilaste tööde paremik, ent näidatakse ka foto ja videomaterjali vabaõhunäituste kohta.

Kunst või mitte?

"Eile õhtul "põdesin" pisut selle näituse pärast ning püüdsin endale selgeks teha, kas see on kunst, õpilaste kunst või pole üldse kunst. Rahustasin ennast lõpuks maha mõttega, et see, mille me toime paneme, pole mitte niivõrd näitus, kuivõrd näituse simuleerimine ja sellisel juhul ei peagi tegemist olema kunstiga. Aga nüüd vaatan, et tegelikult on see vist ikkagi kunst," arvas Ene Luik-Murist.

Nii tema kui noored näituseautorid tiirutasid ka ise näitusepäeval mitme tunni jooksul kesklinnas ringi, jälgisid inimeste reaktsioone ning kuulasid kommentaare. Üldiselt olnud need vägagi positiivsed. Mõni arvanud koguni, et kesklinna looduslikus galeriis võiks iga päev uus näitus rippuda. Kui õhtupimedus saabuma hakkas, panid kunstikooli õpilased puude vahele küünlad põlema. Need valgustasid parki veel siiski, kui noored kunstijüngrid olid koos oma loominguga linnaruumist lahkunud.

RIINA MÄGI

Rebaste nädal Jõgeva Gümnaasiumis

21. - 25. oktoobrini oli Jõgeva Gümnaasiumis Rebaste nädal. Esimest korda oli X klassi õpilastele pühendatud terve nädal.

Abituriendid korraldasid uutele gümnasistidele vastuvõtutesti. Esmaspäeval ja ka terve nädala jooksul pidid Rebased kandma punast salli või rätikut ja liikuma koolimajas ainult kolmekaupa. Teisipäeval tuli kanda seelikut või lühikesi pükse. Kolmapäevane riietumisstiil oli kõigile algul šokeeriv. Nimelt pidi kooli tulema pidžaamas või öösärgis. Aga lõpptulemusena oli väga lõbus vaadata ema öösärgis ringi hõljuvaid poisse. Neljapäev oli õpilaste endi arvates väga nõme, sest poisid pidid selga panema dressipüksid, pintsaku, lipsu ja kingad, tüdrukud aga retuusid ja kõrge kontsaga kingad. Reedel jõudis kätte tõeline katsumus: Rebaste ristimine. Hommikul tuli rebasteks maskeerunud kümnendikel taluda kõikvõimalikku piinamist. Alustati pika roomamise ja mingi vedelikuga üle kallamisega. Edasi jätkus päev kõikvõimalike võistlustega Xa ja Xb klassi vahel. Tuli laulda, tantsida, joosta, kelgutada, süüa jpm. Tehti ka väike ringkäik Jõgeva kesklinna ja peale seda said Rebased väikese puhkuse.

Kell kuus algas traditsiooniline ristimine. Sellel aastal oli teemaks Vana Egiptus ja abituriendid olid ka teemale vastavalt riietunud. Kinniseotud silmadega tuli kõigil kümnendikel läbida takistus aulasse jõudmiseks. Siis jätkusid võistlused, millesse olid nüüd haaratud ka klassijuhatajad. Mõlemad klassid pidid koduse ülesandena valmistama tordi ja esitama ühe etüüdi vanast Egiptusest. Päev oli huvitav, kuid väga väsitav.

EHTEL VALK

Nelja päeva ilmaennustus

BNS. Algaval nädalal läheb ilm külmemaks ja selgemaks ning sadu lakkab. Sajuvõimalus suureneb taas teisipäeval.

Pühapäeval tuleb vahelduva pilvisusega olulise sajuta ilm. Öösel puhub kirde ja põhjatuul 38 m/s, päeval idakaarte tuul 26 m/s. Öösel on külma 2...8 kraadi, kohati kümme kraadi, päeval on õhutemperatuur kahest külmakraadist kahe soojakraadini.

Esmaspäeval on vahelduva pilvisusega sademeteta ilm. Puhub muutliku suunaga tuul 16 m/s. Öösel on külma 3...10 kraadi, päeval on õhutemperatuur neljast külmakraadist ühe soojakraadini.

Teisipäeval on vahelduva pilvisusega ilm, öö on olulise sajuta, päeval sajab Põhja-Eestis veidi lund ja lörtsi. Öösel puhub muutliku suunaga tuul 16 m/s, päeval läänekaarte tuul 49 m/s. Öösel on külma 3...10 kraadi, päeval on õhutemperatuur kolmest külmakraadist kahe soojakraadini.

Kolmapäeval tuleb vahelduva pilvisusega ilm, paiguti võib sadada lund ja lörtsi, saartel ka vihma. Puhub läänetuul 510 m/s. Öösel on külma 1...6 kraadi, päeval on õhutemperatuur kahest külmakraadist kahe soojakraadini.